Rohttaimed: 2014

esmaspäev, 15. detsember 2014

Rohttaimede iseseisev töö nr. 3

Rohttaimede iseseisev töö nr.3

Püsililled

1. Püsilillede eelised ja puudused võrreldes suvelilledega.

Eelised

Neid on lihtne ja vähekulukas kasvatada,kui valida taimi nende kasvutingimusi arvestades. Suvelillede kasvatamine nõuab palju rohkem tööjõudu ja kulutusi (ettekasvatamine, ümberistutamine).
Kasvavad palju aastaid ühe koha peal, mõned lühiealised vajavad ümberistutamist 3-5 aasta järel, keskmise elueaga lilled 8-10 ja pikaealised alles mitmekümne aasta pärast. Samas võib seda pidada ka puuduseks, kui tahta tihti vaheldust. Suvelillepeenart peab igal aastal uuendama.
Kasvu ajal vajavad võrreldes suvelilledega vähe hoolt, neid ei pea nii tihti kastma ja väetama. Kui kasvatada looduslikke püsikuid, siis need ei vaja üldse väetamist ja kastmist, piisab sellest, kui sügisel jätta peenestatud pealsed ja lehed peenrasse (õigetes kasvutingimustes), siiski rohkem hooldust ja väetamist vajavad kaugele aretatud püsikute sordid.
Püsikute hulgast on võimalik valida õitsejaid varakevadest sügiskülmadeni. Esimesi õisi võib näha juba märtsis, suurem osa püsikuid õitseb juunist-augustini ja viimaseid sügisesi õitsejaid saab näha oktoobri lõpus. Enamik suvelilli õitseb suvel.
Mingil määral ilmestavad talvel peenart, kui kuivanud maapealset osa sügisel maha ei lõika nendel taimedel, kes säilitavad peale õitsemist ilusa vormi või põnevad seemnekaunad.
Lihtne ja vähekulukas paljundamine seemnetega või jagamise teel. Mõningate suvelillede kohta võib sedasama öelda, kuid need on ainult need, keda saab otse avamaale külvata.

Puudused

Kui püsililledele kasvutingimuste loomine ebaõnnestub või muul põhjusel lähevad taimed välja või jäävad kiratsema on püsilillepeenras tükiks ajaks inetud tühimikud sees. Muidugi on neid võimalik täita suvelilledega, kes kasvavad kiiresti ja õitsevad rikkalikult.
Paljud püsililled levivad isekülvi teel, kuid see ei pruugi õnnestuda, kui peenar on hoolega multšitud. Sellises peenras võivad lühiealised püsililled välja minna.
Nagu eelpool mainitud, võib püsilillepeenar muutuda üksluiseks inimesele, kes armastab vaheldust, suvelillepeenar võib igal suvel olla isemoodi.

2. Millist vegetatiivse paljundamise viisi soovitan püsikute paljundamisel ja millist mitte.

Vegetatiivne paljundamine on taimede paljundamine mittesugulisel teel, taime vegetatiivsete osade abil. Seda võib teha erineval moel, olenevalt taime morfoloogilistest omadustest ja meie vajadustest, paljundada jagamisega, pistikutega, võsunditega, sibulatega ja võrsikutega,

Puhmiku jagamine on kodustes tingimustes kõige kergem, kiirem ja kindlam viis mitmeaastaste taimede paljundamiseks. Meetod sobib sellistele püsililledele, millel on sitked, töötlemist taluvad juured ja mis kasvatavad uusi võsusid eelmiste kõrvale, moodustades aasta-aastalt laienevaid mätta- või vaibalaadseid puhmikuid. Enamik aretatud püsikuid tuleb jagada ja ümberistutada paari-kolme aasta tagant, muidu nende kasv ja õitsemine vähenevad. Samas saab puhmikust kätte umbrohud, mis paratamatult kipuvad puhmikusse tekkima.

Varakevadel, kui uued võsud alustavad kasvu, tuleb ette võtta selliste püsilillede jagamine, mis õitsevad suve keskel või lõpul. Kevadel ja suve algul õitsevad püsililled jagatakse kohe pärast õitsemist või suve lõpus. Kevadel paljundatakse jagamise teel astilbesid, astreid, heleeniume, jumikaid, kurerehasid, lursslilli, päevakübaraid, siilikübaraid, hostasid. Kohe peale õitsemist või suvel paljundatakse varjuliiliaid, brunneraid, kitsekakraid, kopsurohtusid, lumeroose, maranaid, metsvitsu, nabaseemikuid.

Risoomi jagamine tuleb ette, kui taimel ei teki puhmikut, vaid tal on risoom, ehk maa-alune muundunud võsu varuainete säilitamiseks. Taim kaevatakse üles, risoom lõigatakse 5-10cm pikkusteks tükkideks, lehed lõigatakse tagasi 15cm peale, et vähendada vee aurustumist, võib kärpida juuri poole võrra ning istutatakse mulda, kuid risoomi ei tohi sügavale mulla alla matta. Risoomiga jagatakse aediiriseid, aedkannasid, aed-rohtlaliiliaid, ülaseid, harilikku nurmenukku, sinililli, maikellukesi.

Juuremugulate jagamisel peab nende külge kindlasi jääma ka tükike juurekaela koos pungadega. Juuremugulad on tekkinud külgjuurte jämenemisel, sellepõrast neil pungi ei ole. Kasvupungad paiknevad juurekaelal. Juuremugulate jagamisel paljundatakse daaliaid, sõrmkäppasid, kanakoolmeid, aasia tulikaid.

Veel üks paljundamise viis, mida soovitan, on tütarsibulatega paljundamine,seda tehakse taime puhkeperioodil, kui lehed on närtsinud. Sibullilli on püsilillede hulgas palju, need on meie asendamatud varakevadised õitsejad nartsissid, tulbid, hüatsindid, märtsikellukesed, lumikellukesed, liiliad.

Väga lihtne on paljundada püsililli maapealsete või maaluste võsunditega. Läbilõigatud võsund koduneb tavaliselt kiiresti uues kasvukohas, eriti kui sel on juba väikesed juured olemas. Maapealsete võsunditega saab paljundad kadakkaera, roomavat metsvitsa, akakapsasast, villast nõianõgest, mägisibulat. Maaluste võsunditega paljundatakse harilikku füüsalit, suurelehist brunnerat, madalat astrit. Võsunditega võib paljundada kevadest septembrini.

Need paljundusviisid on lihtsad ka tavalisele aiasõbrale, mida saab teha ka hooldustöö käigus, kuna püsililled vajavad aegajalt ümberistutamist ja umbrohust puhastamist. Nende paljundamisviiside jaoks ei ole vaja mingit lisavarustust ega spetsiaalseid ruume, saab hakkama igas aiaga majapidamises olevate tööriistadega.

Ei soovita selliseid paljundamisviise algajale aiapidajale nagu paljundamine pistikutega, võrsikutega, sigisibulatega ja sibulasoomustega. Esiteks need paljundamise viisid on küllaltki aeganõudvad, võib minna 3-5 aastat, enne kui lille õitsemas näeme. Kogemuste puududes ei pruugi paljundamine õnnestuda, alati ei ole võimalik paljundavatele taimekestele vajalikke tingimusi tagada ja ruumi leida.

3. Taimede soovitused erinevatesse kasvukohtadesse

Päikeseline, kuiv ja toitainetevaene muld. Soovitan sellisesse peenrasse alpiaia taimi nelki `Early Bird Arctic Star` (Dianthus Èarly Bird Arctic Star`), karvaseviljalist kevadikku ( Draba lasiocarpa), võrk-mägisibulat `Cameleon` (Sempervivum arachnoideum `Cameleon`), püramiidkivirikku `Pyramidalis`(Saxifraga cotyledon `Pyramidalis`) ja roosat merikannu `Ballerina Red`(Armeria maritima `Ballerina Red`).

Poolvarjuline, toitainerikas muld. Sellised kasvutingimused sobivad paljudele püsililledele. Soovitan siia kobar-lursslille Àrtropurpurea`(Cimicifuga racemosa `Artropurpurea`), harilikku murtudsüdant (Dicentra spektabilis), hostat `Carneval`(Hosta `Carneval`), pehmet kortslehte `Select`(Alchemilla mollis `Select`) ja astilbet `Fireberry`(Astilbe `Fireberry`).

Varjuline, happeline muld. Sellised kasvutingimused sobivad taimedele, mis kasvaksid looduslikult metsa all. Need on siberi koerahammas (Erythronium sibiricum), harilik metspipar (Asarum europaeum), harilik laanesõnajalg (Matteucca struthiopteris) ja hõlmine tiarell (Tiarella wherryi).

Kasutatud kirjandus:

Alanko, P. Püsililled. Varrak, 2009. Lk. 61,64.

http://kingpool.hak.edu.ee/materjalid/T.%20Tuulik%20%F5piobjektid/SIBULLILLEDE%20S%C4ILITUSORGANID/juuremugulad.html

http://juhanipuukool.ee/?et/istikute_nimekiri.html

http://www.calmia.ee/Taimed/Pysilill/tiarell.htmhttps://www.google.ee/search?q=siberi+koerahammas&es_sm=93&biw=1366&bih=624&tbm=isch&tbo=u&source=univ&sa=X&ei=60mPVLjULs73aoWHgagD&v

esmaspäev, 24. november 2014

Rohttaimede iseseisev töö Suvelilled

Rohttaimede iseseisev töö

Suvelilled

1. Suvelillede SWOT

Tugevused: kiire kasv, ainsa suve jooksul võib roniv vanikkuljus katta aiamajakese ja riitsinus kasvada mehekõrguseks, erksavärvilised õied ja vormirohke lehestik, pikk õitsemisaeg, igal aastal saab luua uue peenra.

Nõrkused: õitsevad ja kasvavad ainult üks aasta, paljud suvelilled vajava ettekasvatamist, mis on kulukas ja töömahukas, palju hoolt nõuavad lilled kogu oma kasvuaja vältel, kastmine, väetamine, äraõitsenud õite noppimine.

Võimalused: suvelillede abil saab kätt harjutada aiakujunduses, sobitades kokku erinevaid värve ja vorme, täita tühimikke püsilillepeenras, kaunistada rõdu ja terrasse suvelilleamplitega.

Ohud: suvelilled on üsna nõudlikud kasvutingimuste suhtes, eriti need taimed, mis kasvavad amplites ja rõdukastides, neil on oht läbikuivada ja toitaine nälga jääda, kui regulaarselt ei kasteta ja ei väetata, tuul ja vihm võivad neid kahjustada, nõrgaks jäänud taimi ohustavad haigused ja kahjurid. Samas on oht ka ülekasta ja üleväetada, mis põhjustab sammuti haigestumist ja hävimist.

2.Seemnete skarifitseerimine ja stratifitseerimine

Mõned seemned on kõva kestaga ja et kiirendada nende idanemisprotsessi kasutatakse skarifitseerimist, see on seemne kesta vigastamine, et see muutuks vett ja gaase läbilaskvaks.

Mehaaniline skarifitseerimine on mehaaniline seemnekesta vigastamine spetsiaalvõi liivasetes seadmetes, skarifikaatorites, või väiksemat kogust saab töödelda purgis, kuhu on lisatud kivikesi, klaasi.

Keemiline skarifitseerimine toimub kontsentreeritud väävelhappe, lämmastikhappe või soolhappe abil.

Seemned asetatakse happesse ja jälgitakse, kui seemnekest muutub paberi paksuseks, peab seemned välja võtma, loputama voolava veega ja koheselt külvama.

Termiline skarifitseerimine on seemnete töötlemine keeva veega. Seemned asetatakse vaheldumisi keeva ja külma vette, mille käigus seemnekest praguneb.

Stratifitseerimine ehk seemnete kihitamine on nende allutamine soodsatele niiskus-, temperatuuri- ja õhureziimile taetud aja jooksul. Seemnetele luuakse kunstlikult sellised tingimused, nagu läbiks ta looduses vajaliku puhkeperioodi, et saaks alustada idanemist. Stratifitseerimist kasutataks seemnete puhul, millel on pikk puhkeperiood.

Skarifitseerimise puhul vigastatakse seemne kesta mingil viisil, et kiirendada idanemist. Stratifitseerimisega seemn kesta ei vigastata, vaid luuakse idanemise kiirendamiseks vastavad tingimused ja sellega mõjutatakse idanemise kiirust.

3.Suvelillede paljundamine

Suurem osa rikkalikult õitsevatest suvelilledest on pärit troopikast või mujalt soojema kliimaga kohtadest. Et nad jõuaksid õitseda suve jooksul võimalikult kaua, peab nende taimed soojas kasvuhoones kevadel ette kasvatada. Ettekasvatusaeg on taimedel väga erinev, mõned lilled (näiteks begooniad,aednelk, kard.hõbepael) hakkavad õitsema alles 5-6 kuu pärast peale külvamist, teised aga juba 1-2 kuu pärast (nagu pärdiklill, kivikilbik).

Mõned suvelilled võib külvata otse kasvukohale. Need on kiirekasvulised ja vähenõudlikud taimed, kes enamasti hakkavad õitsema suve teisel poolel (näiteks saialill, kivikilbik, rukkilill, harilik kosmos, päevalill).

Taimede seemnetega paljundamine on generatiivne paljundamine, mida võib teha nii avamaale, kui kasvuhoonesse. Kui seemned on imepisikesed, külvatakse need külvikasti või külvikarpi. Juhul kui seemned on suuremad võib need külvata külvikassetti või külvipotti, siis jääb ära pikeerimine.

Külvimullaks on kõige parem spetsiaalne külvimuld, mis on vähese toitainesisaldusega neutraliseeritud turbamuld, millele võib ise juurde segada puhast liiva (3:1). Külvianumad täidetakse mullaga nii, et kõik nurgad on korralikult täidetud ja muld on kergelt tihendatud. Märjaks kastetud mullapinnale külvatakse seemned, need kaetakse liiva või perliidi või vermikuliidi kihiga (välja arvatud liigid, kes idanevad valguse käes). Külve kastetakse pulverisaatoriga eelsoojendatud veega, ning kaetakse kõrge õhuniiskuse hoidmiseks klaasplaadi või kilega. Sobiv idanemistemperatuur on +18-25. Kui esimesed taimed taimed ilmuvad mullapinnale, tuleb külvianumat hakata tuulutama. Nädala pärast võib lkaasi või kile pealt ära võtta. Pärast taimede tärkamist tuleb taimed tõsta jahedamasse (+15-18 ) ja valgesse kohta. Sel ajal vajavad taimed palju valgust, et nad ei veniks välja.

.

Kasutatud kirjandus:

Õpetaja materjalid
Palum, A-K. Suvelilled. AS Ajakirjade Kirjastus

pühapäev, 9. november 2014

Rohttaimede iseseisev töö Lillede klassifikatsioon

Rohttaimede iseseisev töö

Lillede klassifikatsioon

1. Lillede klassifikatsioon eluea pikkuse jägi

Üheaastased lilled ehk suvikud ühe aasta jooksul kasvavad, õitsevad, moodustavad seemned ja surevad (kivikilbik, lobeelia, lõhnav lillhernes, peiulilled, aedaster, feerulalehine ruse, harilik ämbliklill, mehhiko vanikkuljus, harilik heliotroop).

Kaheaastased lilled kasvatavad esimesel aastal juured, lehed, varred ning teisel aastal nad õitsevad ja moodustavad viljad (aed-kuukress ,aed-tokkroos, talinelk, verev sõrmkübar, võõrasema sordid).

Mitmeaastased lilled ehk püsikud elavad rohkem, kui kaks aastat (valgeõieline pojeng, kitsekakar, päevaliilia, epimeedium, alpi aster, kevadadoonis, kurereha, kukehari, villane nõianõges).

2. Taimedele vajalikud kasvutingimused

Erinevad taimed vajavad erinevaid nõudeid oma kasvukohale. Tavaliselt sarnanevad need nõuded tingimustele, millistes oleks taim kasvanud oma looduslikus kasvukohas. Osa taimi on väga valgusnõudlikud, kui nende kasvukoht jääb varju ei õitse nad nii rikkalikult ja venivad välja. Sellised on paljud suvelilled Juhul, kui taim, kes armastab rammusat ja parasniisket mulda istutatakse lahja liivase mulla sisse, jääb ta kiratsema või kuivab ära, kuna ei saa talle vajaliku koguse toitaineid ja vett. See teeb taimed nõrgaks ja vastuvõtlikuks halgustele. Sellised on paljud suvelilled, nad õitsevad väga rikkalikult ja vajavad korralikult kastmist ja väetamist, eriti juhul, kui nad on istutatud anumatesse. Taimed, kes looduses kasvaksid mägedes või kõrbes tahavad lahjat vett läbilaskvat pinnast ja valgust, liigniiskus mõjuks neile halvasti, juured võivad mädaneda, taimed liiga rammusas mullas kasvades lamanduda. Lahjas mullas armastavad kasvada paljud ravimtaimed ja ürdid, kukeharjad, kivirikud, mägisibulad ja teised kiviktaimla taimed, mis kasvavad padjanditena ja õitsevad kevadel. Osa taimi on pärit metsadest, seal on tavaliselt viludam ja muld on happeline, nii vajavad ka paljud aedades kasvatatavad sõnajalad, rododendronid, metspipar, ülane ja teised just selliseid tingimusi. Lauspäike on neile liiga kõrvetav, lehed muutuvad kahvatuks ja taim võib ära kuivada

3. Sugukondade liblikõielised, huulõielised ja nelgilised morfoloogilised erinevused

Sugukonnad	Õieehitus	Lehed	Vili
Liblikõielised (Papilonaceae)	Liblikjas kroon, mis koosneb purjest, kahest kroonlehest kokkukasvanud laevukesest. Õied on korrapäratud, kobarates või liblikjat tüüpi peades.	Lehed on kas kolmetised sõrmjad või sulgjad abilehtedega liitlehed. Lehtede asetus on vahelduv.	Vili on mitmeseemneline või üheseemneline kaun, avanev või mitteavanev.
Huulõielised (Labiatae, Lamiaceae)	Õied on huuletaolised, mis on koondunud ringidena (männastena) varre ladvaossa. Õiekroon on kahest kroonlehest moodustunud huulega ja kolmest kroonlehest moodustunud alimise huulega.	Neljakandilised varred, vastakad teravad lehed. Sageli on taimed varustatud näärmetega, mis eritavad eeterlikke õlisid	Vili on laguvili ja koosneb neljast pähklikesest, millest sageli osa ei valmi täielikult.
Nelgilised (Caryophyllaceae)	Õisik on ebasarikas. Õiekate on lihtne või kaheli. Tupp on lahk- või liitlehine, koosneb 4-5 lehest, kroon lahklehine, kroonlehtedel arenenud pinnuke ja naast, millepiiril on hambataolised lisemed (lisakroon).	Vars on sõlmeline, lehed vastakud, lihtsad, terveservalised, harilikult abilehtedeta.	Vili on hulgaseemneline kupar, keskse seemnekandjaga. Harva on vili ka mari või pähklike.