Rohttaimed: Rohttaimede iseseisev töö Lillede klassifikatsioon

Rohttaimede iseseisev töö

Lillede klassifikatsioon

1. Lillede klassifikatsioon eluea pikkuse jägi

Üheaastased lilled ehk suvikud ühe aasta jooksul kasvavad, õitsevad, moodustavad seemned ja surevad (kivikilbik, lobeelia, lõhnav lillhernes, peiulilled, aedaster, feerulalehine ruse, harilik ämbliklill, mehhiko vanikkuljus, harilik heliotroop).

Kaheaastased lilled kasvatavad esimesel aastal juured, lehed, varred ning teisel aastal nad õitsevad ja moodustavad viljad (aed-kuukress ,aed-tokkroos, talinelk, verev sõrmkübar, võõrasema sordid).

Mitmeaastased lilled ehk püsikud elavad rohkem, kui kaks aastat (valgeõieline pojeng, kitsekakar, päevaliilia, epimeedium, alpi aster, kevadadoonis, kurereha, kukehari, villane nõianõges).

2. Taimedele vajalikud kasvutingimused

Erinevad taimed vajavad erinevaid nõudeid oma kasvukohale. Tavaliselt sarnanevad need nõuded tingimustele, millistes oleks taim kasvanud oma looduslikus kasvukohas. Osa taimi on väga valgusnõudlikud, kui nende kasvukoht jääb varju ei õitse nad nii rikkalikult ja venivad välja. Sellised on paljud suvelilled Juhul, kui taim, kes armastab rammusat ja parasniisket mulda istutatakse lahja liivase mulla sisse, jääb ta kiratsema või kuivab ära, kuna ei saa talle vajaliku koguse toitaineid ja vett. See teeb taimed nõrgaks ja vastuvõtlikuks halgustele. Sellised on paljud suvelilled, nad õitsevad väga rikkalikult ja vajavad korralikult kastmist ja väetamist, eriti juhul, kui nad on istutatud anumatesse. Taimed, kes looduses kasvaksid mägedes või kõrbes tahavad lahjat vett läbilaskvat pinnast ja valgust, liigniiskus mõjuks neile halvasti, juured võivad mädaneda, taimed liiga rammusas mullas kasvades lamanduda. Lahjas mullas armastavad kasvada paljud ravimtaimed ja ürdid, kukeharjad, kivirikud, mägisibulad ja teised kiviktaimla taimed, mis kasvavad padjanditena ja õitsevad kevadel. Osa taimi on pärit metsadest, seal on tavaliselt viludam ja muld on happeline, nii vajavad ka paljud aedades kasvatatavad sõnajalad, rododendronid, metspipar, ülane ja teised just selliseid tingimusi. Lauspäike on neile liiga kõrvetav, lehed muutuvad kahvatuks ja taim võib ära kuivada

3. Sugukondade liblikõielised, huulõielised ja nelgilised morfoloogilised erinevused

Sugukonnad	Õieehitus	Lehed	Vili
Liblikõielised (Papilonaceae)	Liblikjas kroon, mis koosneb purjest, kahest kroonlehest kokkukasvanud laevukesest. Õied on korrapäratud, kobarates või liblikjat tüüpi peades.	Lehed on kas kolmetised sõrmjad või sulgjad abilehtedega liitlehed. Lehtede asetus on vahelduv.	Vili on mitmeseemneline või üheseemneline kaun, avanev või mitteavanev.
Huulõielised (Labiatae, Lamiaceae)	Õied on huuletaolised, mis on koondunud ringidena (männastena) varre ladvaossa. Õiekroon on kahest kroonlehest moodustunud huulega ja kolmest kroonlehest moodustunud alimise huulega.	Neljakandilised varred, vastakad teravad lehed. Sageli on taimed varustatud näärmetega, mis eritavad eeterlikke õlisid	Vili on laguvili ja koosneb neljast pähklikesest, millest sageli osa ei valmi täielikult.
Nelgilised (Caryophyllaceae)	Õisik on ebasarikas. Õiekate on lihtne või kaheli. Tupp on lahk- või liitlehine, koosneb 4-5 lehest, kroon lahklehine, kroonlehtedel arenenud pinnuke ja naast, millepiiril on hambataolised lisemed (lisakroon).	Vars on sõlmeline, lehed vastakud, lihtsad, terveservalised, harilikult abilehtedeta.	Vili on hulgaseemneline kupar, keskse seemnekandjaga. Harva on vili ka mari või pähklike.