Rohttaimede iseseisev töö nr. 3

Rohttaimede iseseisev töö nr.3

Püsililled

1. Püsilillede eelised ja puudused võrreldes suvelilledega.

Eelised

• Neid on lihtne ja vähekulukas kasvatada,kui valida taimi nende kasvutingimusi arvestades. Suvelillede kasvatamine nõuab palju rohkem tööjõudu ja kulutusi (ettekasvatamine, ümberistutamine).
• Kasvavad palju aastaid ühe koha peal, mõned lühiealised vajavad ümberistutamist 3-5 aasta järel, keskmise elueaga lilled 8-10 ja pikaealised alles mitmekümne aasta pärast. Samas võib seda pidada ka puuduseks, kui tahta tihti vaheldust. Suvelillepeenart peab igal aastal uuendama.
• Kasvu ajal vajavad võrreldes suvelilledega vähe hoolt, neid ei pea nii tihti kastma ja väetama. Kui kasvatada looduslikke püsikuid, siis need ei vaja üldse väetamist ja kastmist, piisab sellest, kui sügisel jätta peenestatud pealsed ja lehed peenrasse (õigetes kasvutingimustes), siiski rohkem hooldust ja väetamist vajavad kaugele aretatud püsikute sordid.
• Püsikute hulgast on võimalik valida õitsejaid varakevadest sügiskülmadeni. Esimesi õisi võib näha juba märtsis, suurem osa püsikuid õitseb juunist-augustini ja viimaseid sügisesi  õitsejaid saab näha oktoobri lõpus. Enamik suvelilli õitseb suvel.
• Mingil määral ilmestavad talvel peenart, kui kuivanud maapealset osa sügisel maha ei lõika nendel taimedel, kes säilitavad peale õitsemist ilusa vormi või põnevad seemnekaunad.
• Lihtne ja vähekulukas paljundamine seemnetega või jagamise teel. Mõningate suvelillede kohta võib sedasama öelda, kuid need on ainult need, keda saab otse avamaale külvata.

Puudused

• Kui püsililledele kasvutingimuste loomine ebaõnnestub või muul põhjusel lähevad taimed välja või jäävad kiratsema on püsilillepeenras tükiks ajaks inetud tühimikud sees. Muidugi on neid võimalik täita suvelilledega, kes kasvavad kiiresti ja õitsevad rikkalikult.
• Paljud püsililled levivad isekülvi teel, kuid see ei pruugi õnnestuda, kui peenar on hoolega multšitud. Sellises peenras võivad lühiealised püsililled välja minna.
• Nagu eelpool mainitud, võib püsilillepeenar muutuda üksluiseks inimesele, kes armastab vaheldust, suvelillepeenar võib igal suvel olla isemoodi.

2.  Millist vegetatiivse paljundamise viisi soovitan püsikute paljundamisel ja millist mitte.

Vegetatiivne paljundamine on taimede paljundamine mittesugulisel teel, taime vegetatiivsete osade abil. Seda võib teha erineval moel, olenevalt taime morfoloogilistest omadustest ja meie vajadustest, paljundada jagamisega, pistikutega, võsunditega, sibulatega ja võrsikutega,

Puhmiku jagamine on kodustes tingimustes kõige kergem, kiirem ja kindlam viis mitmeaastaste taimede paljundamiseks. Meetod sobib sellistele püsililledele, millel on sitked, töötlemist taluvad juured ja mis kasvatavad uusi võsusid eelmiste kõrvale, moodustades aasta-aastalt laienevaid mätta- või vaibalaadseid puhmikuid. Enamik aretatud püsikuid tuleb jagada ja ümberistutada paari-kolme aasta tagant, muidu nende kasv ja õitsemine vähenevad. Samas saab puhmikust kätte umbrohud, mis paratamatult kipuvad puhmikusse tekkima. 

Varakevadel, kui uued võsud alustavad kasvu, tuleb ette võtta selliste püsilillede jagamine, mis õitsevad suve keskel või lõpul. Kevadel ja suve algul õitsevad püsililled jagatakse kohe pärast õitsemist või suve lõpus. Kevadel paljundatakse jagamise teel astilbesid, astreid, heleeniume, jumikaid, kurerehasid, lursslilli, päevakübaraid, siilikübaraid, hostasid. Kohe peale õitsemist või suvel paljundatakse varjuliiliaid, brunneraid, kitsekakraid, kopsurohtusid, lumeroose, maranaid, metsvitsu, nabaseemikuid.

Risoomi jagamine tuleb ette, kui taimel ei teki puhmikut, vaid tal on risoom, ehk maa-alune muundunud võsu varuainete säilitamiseks. Taim kaevatakse üles, risoom lõigatakse 5-10cm pikkusteks tükkideks, lehed lõigatakse tagasi 15cm peale, et vähendada vee aurustumist, võib kärpida juuri poole võrra ning istutatakse mulda, kuid risoomi ei tohi sügavale mulla alla matta. Risoomiga  jagatakse aediiriseid, aedkannasid, aed-rohtlaliiliaid, ülaseid, harilikku nurmenukku, sinililli, maikellukesi.

Juuremugulate jagamisel peab nende külge kindlasi jääma ka tükike juurekaela koos pungadega. Juuremugulad on tekkinud külgjuurte jämenemisel, sellepõrast neil pungi ei ole. Kasvupungad paiknevad juurekaelal. Juuremugulate jagamisel paljundatakse daaliaid, sõrmkäppasid, kanakoolmeid, aasia tulikaid.

Veel üks paljundamise viis, mida soovitan, on tütarsibulatega paljundamine,seda tehakse taime puhkeperioodil, kui lehed on närtsinud. Sibullilli on püsilillede hulgas palju, need on meie  asendamatud varakevadised õitsejad nartsissid, tulbid, hüatsindid, märtsikellukesed, lumikellukesed, liiliad.

Väga lihtne on paljundada püsililli maapealsete või maaluste võsunditega. Läbilõigatud võsund koduneb tavaliselt kiiresti uues kasvukohas, eriti kui sel on juba väikesed juured olemas. Maapealsete võsunditega saab paljundad  kadakkaera, roomavat metsvitsa, akakapsasast, villast nõianõgest, mägisibulat. Maaluste võsunditega paljundatakse harilikku füüsalit, suurelehist brunnerat, madalat astrit. Võsunditega võib paljundada kevadest septembrini.

Need paljundusviisid on lihtsad ka tavalisele aiasõbrale, mida saab teha ka hooldustöö käigus, kuna püsililled vajavad aegajalt ümberistutamist ja umbrohust puhastamist. Nende paljundamisviiside jaoks ei ole vaja mingit lisavarustust ega spetsiaalseid ruume, saab hakkama igas aiaga majapidamises olevate tööriistadega.

Ei soovita selliseid paljundamisviise algajale aiapidajale nagu paljundamine pistikutega, võrsikutega, sigisibulatega ja sibulasoomustega. Esiteks need paljundamise viisid on küllaltki aeganõudvad, võib minna 3-5 aastat, enne kui lille õitsemas näeme. Kogemuste puududes ei pruugi paljundamine õnnestuda, alati ei ole võimalik paljundavatele taimekestele vajalikke tingimusi tagada ja ruumi leida.

3. Taimede soovitused erinevatesse kasvukohtadesse

Päikeseline, kuiv ja toitainetevaene muld. Soovitan sellisesse peenrasse alpiaia taimi nelki `Early Bird Arctic Star` (Dianthus Èarly Bird Arctic Star`), karvaseviljalist kevadikku ( Draba lasiocarpa), võrk-mägisibulat `Cameleon` (Sempervivum arachnoideum `Cameleon`), püramiidkivirikku `Pyramidalis`(Saxifraga cotyledon `Pyramidalis`) ja roosat merikannu `Ballerina Red`(Armeria maritima `Ballerina Red`).

Poolvarjuline, toitainerikas muld. Sellised kasvutingimused sobivad paljudele püsililledele. Soovitan siia kobar-lursslille Àrtropurpurea`(Cimicifuga racemosa `Artropurpurea`), harilikku murtudsüdant (Dicentra spektabilis), hostat `Carneval`(Hosta `Carneval`), pehmet kortslehte `Select`(Alchemilla mollis `Select`) ja astilbet `Fireberry`(Astilbe `Fireberry`).

Varjuline, happeline muld. Sellised kasvutingimused sobivad taimedele, mis kasvaksid looduslikult metsa all. Need on siberi koerahammas (Erythronium sibiricum), harilik metspipar (Asarum europaeum), harilik laanesõnajalg (Matteucca struthiopteris) ja hõlmine tiarell (Tiarella wherryi).

Kasutatud kirjandus:

Alanko, P. Püsililled. Varrak, 2009. Lk. 61,64.

http://kingpool.hak.edu.ee/materjalid/T.%20Tuulik%20%F5piobjektid/SIBULLILLEDE%20S%C4ILITUSORGANID/juuremugulad.html

http://juhanipuukool.ee/?et/istikute_nimekiri.html

http://www.calmia.ee/Taimed/Pysilill/tiarell.htmhttps://www.google.ee/search?q=siberi+koerahammas&es_sm=93&biw=1366&bih=624&tbm=isch&tbo=u&source=univ&sa=X&ei=60mPVLjULs73aoWHgagD&v