Rohttaimed: jaanuar 2015

Multši all mõistetakse taimede kasvupinnasele või –substraadile laotatud kattematerjali kihti. Multš sobib igasse aeda ning iga õue peale. Nii orgaaniline kui anorgaaniline multš aitab pinnases sobivat temperatuuri ja niiskustaset hoida, leevendab ilmastikust põhjustatud kahju ning takistab umbrohu kasvamist. Ühtlasi lisab multš teatavat esteetilist särtsu ja muudab lillepeenrad ja aia omanäolisemaks. Aia multšiga katmine pole kuigi kallis ning sellega on lihtne hakkama saada. Samas on ikkagi vaja teada, kui palju multši ja millal kasutama peaks ning millist tüüpi multši üldse saadaval on.

Multšide liigid

Multše võib jagada orgaanilisteks, mineraalseteks ja sünteetilisteks, mõningatel juhtudel neid kombineeritakse.

Tabel 1. Erinevast materjalist multšide näited.

Orgaanilised multšid	Mineraalsed multšid	Sünteetilised multšid	Kombineeritud multšid
peenestatud männikoor	graniitkillustik	erinevad geotekstiilid	geotekstiilid või matid koos mineraalsete materjalidega
põhumatid	kergkruus ehk keramsiit	maasikakile	geotekstiilid või matid koos orgaaniliste mterjalidega
kookosmatid	dekoratiivkivid	peenravaip
rohu- ja põhuekslid	klaasgraanulid
turvas ja turbagraanulid	kruus
paber	liiv
puiduhake, sh toonitud hake	merekarbid
kompostide sõelumisjäägid, kompost	tellisepuru
kakaoubade koored	dekoratiivkivid
peenestatud puulehed

(Aino Mölder, Haljasalade kasvupinnased ja multšid, lk 84)

Multši valikul lähtutakse peenras kasvatavate taimede vajadusest, aiakujundusstiilist ja hilisemast hooldusevajadusest. Orgaanilistel multšidel on eelised teiste multšide ees.

Orgaanilised multšid ja nende eelised

· Paraneb mulla niiskusesisaldus

· Mullapinnale ei teki õhuvahetust takistavat koorikut

· Pärsib mingil määral umbrohtude kasvu

· Vähendab taimedele stressi põhjustavaid suuri temperatuuride kõikumisi, hoides pinnase soojemana talvel ja jahedamana suvel

· Aktiviseerib mulla elutegevust ja meelitab ligi vihmausse, kes loovad soodsad tingimused mullas elavate kasulike mikroorganismide paljunemiseks

· Multšiks kasutatav materjal võimaldab reguleerida mulla happesust või leelisust, olenevalt multšiks kasutatud materjalist

· Vähendab erosiooni

· Alandab tallamisest tekkivat mulla tihenemist

· Muudab nii ilu- kui tarbeaia esteetilist välimust

· Võib suure koormusega aladel vajadusel asendada muru (nt. laste mänguväljakud)

· Varustab taimi orgaanilise väetisega ja on seetõttu eriti kasulik pinnalähedase juurestikuga taimede (rododendronid, magnooliad) kasvatamisel

· Väldib toiduks kasutatavate taimede ja nende viljade kokkupuudet mullaga tugeva vihma korral, mis on oluline tegur taimede kaitsmisel pinnases tekkivate haiguste eest

· Multšitud pinnasel kaob vajadus iga-aastase kaevamise ning sagedase rohimise järele kasvuperioodil (http://www.hortes.ee/?op=body&id=77&art=63).

Oluline on arvestada sellega, et orgaanilise multši kõdunedes kasutavad mikroorganismid ära rohkesti mullas olevaid lämmastikühendeid, sellepärast tuleb kindlasti lisada lämmastik- või segaväetisi.

Koorepuru

Koorepuru on kõige enam levinud orgaaniline multš. Seda võib kasutada multšina või ka dekoratiivse kattena muu orgaanilise või sünteetilise multši peal. Dekoratiivse katte korral piisab 3-4cm paksusest koorepurukihist.
Kui multšitakse ainult koorepuruga, siis peaks multšikihi paksus olema 5-7 cm.
Taimede juurekael jätta vabaks. Multšikihti tuleks aeg-ajalt uuendada, kuna alumised kihid kõdunevad. Vana multši võib täielikult mulda kaevata või vajadusel riisudes eemaldada. Okaspuu koorepuru muudab mulla happelisemaks.

- Püsilillepeenrasse sobib peenema fraktsiooniga koorepuru, piisab 5cm kihist.
- Põõsaste ja hekkide alla võib panna jämedama fraktsiooniga koorepuru. Kihi paksus võiks olla min 7cm.
- Kui soovida multši kõdunemist aeglustada, paigaldada mulla ja koorepurukihi vahele multšiloor. Lisada mullale kohevuse parandamiseks komposti ja liiva või kergkruusa.
- Mööda maad levivad padjand- ja pinnakattetaimed edenevad multšitud peenras aeglasemalt kui multšimata (alalhttp://www.hortes.ee/?op=body&id=77&art=63).

Turvas

Turvast kasutatakse sageli happelist mulda vajavate taimede multšimiseks. Paremini sobib kasutades segus mullaga, kuna parandab mulla struktuuri ja suurendab vee mahutavust. Väga hästi sobivad multšimiseks neutraliseeritud turvas ning turbagraanulid. Granuleerimata turba kasutamisel on probleemiks, et see on kerge ning läbikuivades kannab tuul selle laiali. Multšikihi paksus on soovitatav 8-10 cm. Eelmisel aastal pandud multšikihi võib kevadel mõneks ajaks eemaldada, et kiirendada mulla sulamist ja juurte kasvu (alalhttp://www.hortes.ee/?op=body&id=77&art=63, Aino Mölder, Haljasalade kasvupinnased ja multšid, lk 86).

Männiokkad

Kui krunt asub piirkonnas, kus kasvab palju mände, on männiokkaid mõttekas kasutada multšina. Laotatakse 3-5 cm paksuselt. Õhuline ja dekoratiivne multš, kuid sobib ainult happelist keskkonda vajavatele taimedele, kuna tõstab mulla happesust. Männiokkamultš on tõhus tigude tõrjeks, kuna on terav ja vigastab tigusid (alalhttp://www.hortes.ee/?op=body&id=77&art=63).

Põhk, pilliroog, kõrkjad, hundinuiad

Multšikihi paksus 7-8 cm. Esmakordsel multšimisel 1,5-2 kg/m², kõdunenud osa asendamiseks 0,5-1 kg/m². Kõrrelistega kaetud pinnasest omastavad taimed eriti hästi lämmastikku ning sellist multši on hea kasutada koos roheliste taimeosadega. Iluaeda sobib purustatud kujul (alalhttp://www.hortes.ee/?op=body&id=77&art=63).

Puulehed

Peenestatud puulehed laotatakse 5-7 cm paksuselt pinnasele. Lehed kõdunevad 2-3 kuu jooksul, siis kaevatakse mulda või vajadusel eemaldatakse riisudes.Multšina on puulehed tõhusad, kuid neid on keeruline laotada ühtlase kihina, samuti ei ole nad kuigi atraktiivsed. Tuulises kohas võib tuul puulehed laiali kanda.Puulehtedega multšitud pinnas võib vajada lisaks lämmastikväetist. Purustamata puulehed kõdunevad väga aeglaselt, u. 2 aastaga, seetõttu need tavaliselt eelnevalt kompostitakse (alalhttp://www.hortes.ee/?op=body&id=77&art=63) .

Murulõikmed

Multšikihi paksus 2,5-3cm, kuna paksem kiht ei lase enam õhku läbi.

Saepuru
Kihi paksus 2,5-3 cm. Enne kasutamist peaks seisma 2 aastat, kuna selle ajaga lagunevad saepurus sisalduvad taimede kasvu pidurdavad ühendid. Ei soovitata kasutada maasikakasvatuses, kuna kleepub marjade külge, halvendades sellega nende kvaliteeti.

Haljasmass

Näiteks kõrreliste ja punase ristiku segu. Kuna kõrrelistega kaetud pinnasest omastavad taimed eriti hästi lämmastikku, ristikuga kaetud pinnasest aga fosforit ja kaaliumi, on otstarbekas kasutada haljasmassiga multšimisel nende segu (http://www.hortes.ee/?op=body&id=77&art=63).

Peenar tuleb multšida hiliskevadel, kui ilmad on soojaks minemas. Enne multšimist peab vastav ala umbrohust ja juurtest hoolikalt puhtaks tegema ja valima niiskem periood, et maa multši kihi all ei oleks kuiv. Umbrohu kasvu saab takistada, kui multši alla panna kiht ajalehti (viis kuni seitse) või lainepappi. Kõik hinnasildid ja etiketid tuleb eelnevalt ära võtta. Lagunedes toimib ajaleht või papp väetisena, mille võib hiljem maa sisse kaevata. Olen ise proovinud umbrohutõkkena kasutada lainepappi, mille katsin turba ja mulla seguga. Paar korda vegetatsiooni perioodi jooksul rohisin, umbrohtu oli kerge kätte saada. Tuleval kevadel saab näha, kui palju papp on lagunenud ja kas on vaja teda uuendada.

Mulle meeldivad rohkem orgaanilised multšid ja lagunev materjal, kuna need ei jäta loodusesse kustutamata jälge ja neid saab ise valmistada. Igas aiapidamises tekib aiajäätmeid (puuoksad, lehed, muruhake jm), mida saab kerge vaevaga multšiks muuta ja oma rahakotti ning loodust säästes kasulikult ära kasutada.

Mineraalsed multšid

Mineraalsed multšid sobivad väga hästi suuremate pindade kujundamiseks. Kasutades erineva fraktsiooni ja värvusega multše on võimalik kujundada erinevaid geomeetrilisi mustreid ja ornamente. Mineraalsete multšide alla võib laotada peenravaip, et vältida erinevate pinnakihtide segunemist. Orgaaniliste multšide all ei ole peenravaiba kasutamine soovitatav. Mineraalsed multšid sobivad veel hästi kiviktaimlatesse, kõrreliste istutusaladele, puude-põõsaste ja rohttaimede alla, jalgradadele. Mineraalse multši eeliseks on see, et ta kestab kauem, kui orgaaniline materjal. Puuduseks on keeruline hooldus, raske puhastada varisenud lehtedest ja muust prahist, paigaldamine ja eemaldamine on töömahukas (Aino Mölder, Haljasalade kasvupinnased ja multšid, lk 86).

Kruus, kivid

Mitmes suuruses ja värvitoonis, saab luua huvitavamaid peenraid, dekoratiivne. Kruus on karbonaatne materjal neutraliseerib mulla happesust. Asetada kangale paksusega 2-3cm või maapinnale 8-10cm paksuselt. Kuna kivil on omadus kuumeneda, siis pole soovitav teda panna tüve ligidale
.

Kergkruus

Kasutatakse sise ja välishaljastuses. Kergkruus on valmistatud looduslikust lähteainest erineva tera suurusega, ta on kerge ja hea paigaldada, ei sisalda kahjulikke ühendeid, ei hallita ega mädane. (Sirjr Tooding, Mullaõpetus)

Väga huvitava tulemuse saab kombineerides orgaanilist ja mineraalset multši.

Sünteetilised multšid

Sünteetiliste multšide eeliseks on nende lihtne paigaldamine.

Peenravaip

Peenravaip on vastupidav ultraviolettkiirguse suhtes, tihe, õhku ja vett läbilaskev polüpropüleen–kangas, vastupidavusega 8-10 aastat. Tallamiskindel ning takistab umbrohukasvu ja niiskuse aurumist pinnasest, samas vähendab erosiooni. Sobib kasutada terrassi-, teekatte-, turbaaia ja kiviktaimla aluse jne kattena.

.
Tekstiilmultš

Tekstiilmultš on kerge pinnakattematerjal. Vastupidavus olenevalt kasutuskohast 5-6 aastat. Mustakiuline polüpropüleenmaterjal on vastupidav ultraviolettkiirgusele ja mullas leiduvatele ühenditele. Kangast kasutatakse umbrohu kasvu takistamiseks ning noorte taimede juurdumise soodustamiseks, kuna hoiab pinnase niiske ja soojana. Tekstiilmultši võib kasutada ka erinevate pinnasekihtide eraldamiseks, näiteks drenaaži ja substraadi vahel lillepeenras. Tekstiilmultši kare pind takistab tigude ja nälkjate tegutsemist taimede vahel.

Geotekstiilid on oluliselt tugevamad ja vastupidavamad mullas leiduvate keemiliste ühendite suhtes. Saadaval on filterkangas ja juuretõkkekangas, mis ei kõdune ega mädane, lasevad läbi vett ja õhku.

Filterkangas on polüpropüleenkiududest valmistatud kiudkangas, mida kasutatakse pinnase tugevdamiseks, erosiooniohu, külmakaitseks ja umbrohu tõkestamiseks. Kangas on viltjas, vett ja õhku läbilaskev. Filterkangas eraldab erinevad mullakihid üksteisest, takistab nende segunemist, tugevdab struktuuri ja tõkestab külmunud maapinnast tulenevaid kahjustusi.
Juuretõkkekangas on vett läbilaskev jäik kiudkanga. Tõkestab puujuurte tungimist selle alla istutatud taimepuhmastesse või lubab taimi istutada ebatavalistesse kasvukohtadesse, näiteks killustikku, kivide vahele või liiva sisse. Ideaalne abivahend turbaaedade rajamisel. Juuretõkkega vooderdatud istutusauk takistab mulla kadumise juurte ümbert ning filtreerib üleliigse kastmis- ja sademetevee (http://istutustoodmururajamine.weebly.com/suumlnteetilised-multscaronid.html).

Multšide kasutamisel kaasnevad probleemid

Orgaaniliste ja mineraalsete multšide positiivset mõju tuntakse hästi, kuid nende kasutamisel kaasnevad ka mõningad probleemid.

· Multšiga kaetud maa sulab kevadel hiljem ning püsib kaua jahedana, see lükkab taimede vegetatsiooni perioodi alguse kuni paar nädalat edasi

· Paksem multšikiht võib põhjustada okaspuude ja igihaljaste lehtpõõsaste varakevadist füsioloogilist põuda ehk päikesepõletust

· Orgaaniliste süsinikurikaste multšide lagundamisel tarbivad mikroorganismid ära suure osa taimedele vajalikust lämmastikust

· Puude võraaluste multšimsel võib multš valguda puutüve lähedusse ning matta juurekaela lubamatult sügavale; see põhjustab kasvuhäireid, tüve haudumist, koorepõletikke ning tüvemädanikke

· Multšide pealt on raske koristada lehe- või okkaprahti.

Kui multšimisel silmas pidada taime vajadusi, mulla omadusi ning jälgida erinevate multšide kasutamise norme ja nõudeid, on võimalik neid probleeme vältida ja kasvualade multšimisest on rohkem kasu, kui kahju.

Peenravaiba kasutamisel esinevad järgmised probleemid.

· Peenravaip ei hoia ära juurumbrohtude teket. Need tungivad peenravaibast läbi, kuid nenede kättesaamine läbi peenravaiba on võimatu

· Peenravaiba all tekib sageli anaeroobne keskkond, millega kaasneb mikrofloora muutumine juurte piirkonnas ning sedakaudu ka mulla roiskumine

· Peenravaip põhjustab vee kondenseerumist multši ja kasvupinnase vahel, mistõttu mitmeaastastel taimedel areneb pindmine juurestik

· Peenravaip takistab väetiste viimist kasvupinnasesse

· Avaldumatta jääb multši pinnastparandav mõju, kuna humifitseerunud multšimass ei saa seguneda kasvupinnasega

Eeltoodud põhjuseid ei saa kahjuks vältida, sellepärast eelnevalt paigaldatud peenravaip sageli eemaldatakse. Umbrohujuurtest läbikasvanud peenravaiba kättesaamine on aga vaevanõudev töö. Kui kasutatakse mineraalseid multše, on peenravaiba kasutamine erinevate kihtide segunemise vältimiseks paratamatu (Aino Mõlder, Haljasalade kasvupinnased ja multšid, lk 89-90).

Väetised ja väetamine

Väetised on ained, mida kasutatakse saagi suurendamise, selle kvaliteedi parandamise või mulla viljakuse tõstmise eesmärgil ja mille mõju avaldub taimede toitumistingimuste paranemise kaudu. Toitainete varude täiendamist toitekeskonnas (mullas) nimetatakse väetamiseks. Väetisega viime taime kasvukeskkonda taimedele vajalikke toitaineid või parandame mulla füüsikalisi, füüsikalis-keemilisi ja bioloogilisi omadusi (Katrin Uurman, Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine, lk.11).

Põhjalikke teadmisi väetamisest vajatakse tootvas iluaianduses, kus toodangu kvaliteet ja hulk sõltub suurel määral õigest väetamises. Keskmise koduaia või linna haljasala puhul on väetamine vajalik kolmel juhul:

1. kui haljasala rajamisel on kasutatud toitainevaest mulda;

2. kui kompositsioonis on rikkalikult õitsvaid taimi (roos, elulõng, püsikud ja suvelilled);

3. kõrgkvaliteedilise muru puhul.

Teistel juhtudel on küsimus selles, kas muld on elus see tähendab, kas mullas on piisavalt mikroorganisme, usse ja teisi olendeid, kes vajalikud ained taimedele omastatavaks muudaksid, ja kas neile elusorganismidele jätkub toitu orgaaniliste ainete kujul. Mikroorganismid muudavad mullas sisalduvad toitained vees lahustuvateks ja liikuvateks, seega taimedele kättesaadavateks. Kui vanemas aias või haljasalal on mullaprotsessid tavaliselt stabiliseerunud, siis vastrajatud aias me ei pruugi mulla kvaliteedis kindlad olla. Kui 1,5-2 kuu pärast uue mulla vedu leiate aias vihmausse, on see hea muld ( Iluaianduse käsiraamat, Väetamine, Mati Laane lk.137, 138).

Kui siiski on vaja kasutada mineraalseid väetisi peab kindlasti kinni pidama väetise normidest. Väetamisel on oluline teada kasvupinnases toiteainetesisaldust, selleks on mõttekas lasta teha mulla analüüs, mis aitab valida õiged väetised õigetes kogustes. Liigväetamine koormab keskkonda, kuna taimed ei tarbi kõiki aineid ära ja need jäävad mulda. Üleväetamine teeb taimed vastuvõtlikuks taimekahjuritele ning vähendab nende talvekindlust (Aino Mõlder, Haljasalade kasvupinnased ja multšid, lk 92).

Väetiste kasutamisel jälgitakse Justin von Liebigi taimede toitumise teooriat, mille olulisteks osaks on

1. miinimumseadus – saagi taseme määrab miinimumis olev toiteelement või mõni ebasoodne kasvutegur (niiskus, temperatuur, umbrohtumus, taimekahjurid jne).

2. toitaine täieliku tagastamise teooria – mille põhjal tuleb toitaineid väetistega mulda tagasi anda nii palju, kui palju me neid saagiga eemaldame.

Väetised jaotatakse koostise alusel:

· Orgaanilised väetised (sõnnik, turvas, kompost, haljasväetised jt)

· Mineraalsed väetised (ammooniumnitraat, superfosfaat, Fertikare, Osmocot jt)

Mineraalväetised jagunevad:

· Lihtväetised – sisaldavad vaid ühte põhitoitelementi või mikroelementi, neid omakorda jaotatakse - makroväetised, sisaldavad makroelementi (lämmastikväetised, fosforväetised, kaaliumväetised) - mikroväetised, sisaldavad mikroelementi (boorväetised, tsinkväetised)

· Kompleksväetised – sisaldavad kahte või enamat taime põhitoiteelementi või mikroelementi

(Katrin Uurman, Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine, lk.12).

Taimede kasvu ja arengut mõjutavad kõige enam lämmastik, fosfor ja kaalium, millest lämmastik on mullas kõige ebapüsivam. Toiteelemendid võivad olla mullas mitmel erineval kujul, kuid enamasti mitteomastavalt taimedele. Mulla mineraalaine murenemisel ja orgaanilise aine mineraliseerumisel vabanevad taimetoiteelemendid järk-järgult raskesti lahustuvatest ühenditest ja muutuvad taimedele omastatavateks.

Mineraalväetisi võib jagada toime kiiruse alusel:

· Kiiretoimelised väetised – sellises väeties sisalduvad toitained on taime jaoks kasutusvalmis niipea, kui nad on lahustunud kasvupinnases olevas vees

· Pikaajalise mõjuga väetised. Pikaajalise mõjuga lämmastikväetiseks loetakse orgaanilisi väetisi. Tööstuslikult toodetavaks lämmastikühendiks on metüleenuurea, kus lämmastiku vabanemise kiirust mõjutab metüleenuurea polümeerse ahela pikkus. Pika toimega fosfor- ja kaaliumvüetisi toodetakse looduslikest mineraalidest, milles sisalduvad fosfor ja kalium ei ole vees lahustuvad.

· Juhitava toimeajaga ehk Osmokote-tüüpi väetised, kus väetisegraanuleid ümbritseb vedelikku poolläbilaskev kest. Toiteelementide vabanemine mullalahusesse toimub tänu osmoosile, väetise mõju kestab alates 3-4 nädalat, kuni 16-18 kuni olenevalt väetisekesta koostisest, paksusest, mulla temperatuurist ja niiskusrežiimist.

Osmokote-tüüpi väetiste kasutusefektiivsus on kõrge, kuna ei toimu toiteelementide väljauhtumist kasvupinnasest (Aino Mõlder, Haljasalade kasvupinnased ja multšid, lk 64-66).

Mineraalväetiste kasutamisel peab arvestama nende füsioloogilist toimet mullale. Selle põhjal jaotatakse:

· Füsioloogiliselt happelised väetised, millest taim omastab katioone (positiivselt laetud ioonid) ja mulda jääb hape. Need on enamus ammoonium- ja kaaliumväetiseid.

· Füsioloogiliselt leeliselised väetised, milles taim kasutab anioone (negatiivselt laetud ioonid), mulda jäävad hüdroksiidid. Need on nitraatväetised.

· Füsioloogiliselt neutraalsed väetised on need , milles taim kasutab ära nii anioonid kui katioonid. Näiteks ammooniumnitraat (Katrin Uurman, Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine, lk.12,13).

Orgaanilised väetised

Need on taimse või loomse päritoluga ained, mille peamiseks eesmärgiks on mulla huumusvarude suurendamine, mulla mikrobioloogilise tegevuse tõhustamine ja mulla rikastamine taimetoiteelementidega. Siia kuuluvad sõnnik, kompost, põhk.

Sõnnikuks nimetatakse põllumajandusloomade väljaheidete ja allapanu segu pärast mikroorgnismide poolt esile kutsutud käärimisprotsessi selles. Sõnnikut võib liigitada järgmiselt:

· Allapanuga ehk tahe sõnnik, mida saadakse loomade võljaheidetele allapanu lisamisega (põhk, turvas, saepuru jt)

· Allapanuta ehk poolvedel sõnnik on loomade tahedate ja vedelate väljaheidete segu, mis on läbi käinud käärimisprotsessi ja millele ei ole lisatud allapanu ega lahjendatud veega

· Vedel sõnnik tekib loomade väljaheidetele vee lisamisel, seda saab kasutada alles peale käärimisprotsess toimumist

Sõnniku koostis võib olla väga erinev, seda mõjutab allapanu materjal ja looma liik. Sõnnik tuleks laotamise järel kiiremas korras mulda künda. Vastasel korral suureneb lämmastiku kadu. Sõnniku andmise parim aeg ja viis on andmine sügiskünni alla (Katrin Uurman, Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine, lk.21-24).

Kompost on orgaanilise aine aeroobsel lagunemisel (kompostimisel) tekkiv ebameeldiva lõhnata, huumuserikas ja stabiilne lõppsaadus. Kompostimise käigus muudetakse taimedele omastamatud orgaanilise aine rikkad materjalid taimedele omastatavateks orgaanilisteks väetisteks (Aino Mõlder, Haljasalade kasvupinnased ja multšid, lk 55).

Põhu kasutamine väetisena erineb tunduvalt eelmainitutest. Põhu kasutamisel võtavad põhku lagundavad mikroorganismid elutegevuseks puudu jääva lämmastiku mullast ja muutuvad taimedele konkurentsiks. Kuigi põhu otsene mulda viimine halvendab mõnevõrra mulla olukorda, ei kaalu see kahju üle kasu, mida annab põhk orgaanilise väetisena mullale. Põhu kasutamisel väetisena tuleb jälgida mulla lämmastiku sisaldust ning selle puudusel mineraal- või orgaanilise võetisena juurde anda.

Väetiste andmisajad

Mineraalväetistest on kõige kindlam kasutada valmis täisväetisesegusid koos mikroelementidega. Hoolikalt jälgida kasutamisõpetust koti peal, anda pigem vähem kui rohkem. Taimed tarbivad mullast niipalju toiteaineid, kui palju nad vajavad, õlejäänud jäävad kasutamata. Väetamise kuldreegel on: lämmastikväetisi antakse taimedele mais ja juunis, fosfor- ja kaaliumväetisi juulist septembrini.

Väetamisel tuleb eelkõige lähtuda konkreetsest taimest ja kasvutingimustest. Näiteks puittaimede puhul peab jälgima seda, et liigne lämmastikuga väetamine ei ergutaks uusi võrseid suve teisel poolel kasvatama, sellisel juhul taim ei puitu sügiseks ja külm teeb talle liiga. Suvelilli on soovitav väetada terve nende vegetatsiooni perioodi jooksul, et nad õitseksid rikkalikult. Eelistada õitsemist soodustavaid väetisi, kus on fosforit, kaaliumi ja mikroelemente (Anu-Kristin Tapa, Suvelilled, lk.24).

Antud uurimustöö käigus sain kinnitus sellele, et minu sümpaatia orgaaniliste vahendite, olgu tegu multšide või väetistega, suhtes on põhjendatud. Kasutan ka edaspidi nõgeseleotist lämmastikväetisena kevadel ja suve esimesel poolel, kompostist ka puudust ei tule, kuna kompostimiseks materjali jagub nii majapidamises kui ka aias. Targemaks sain selle koha pealt, et õiged kogused ja õige andmiseaeg on olulised ka orgaaniliste väetiste puhul ja komposti omadused võivad olla erinevad, olenevalt kompostitavast materjalist. Siiani ma ei olnu eriti suur multšide kasutaja, kuid nüüd on soov erinevaid multše rohkem prooida nii tarbeaias kui haljasaladel.